Ülikoolilinnas Tartus asub vana vaksal, mis on juba aastasadu ühendanud omavahel pealinna siniverelisi, Taaralinna ning Hansa Liidu kaubanduspealinna Riiat. Vaksalist lookleb muidugi loogiliselt mööda vana raudtee ning selle kõrval kiviklibu, tõrva ja pisikese murulapi peal, mis räsitud põõsa all varju leiab, elavad kolm konna. Konnad on paksud ja koledad, tüükaid täis ja krooksuvad koledasti, seetõttu ei soovi vaksalisse sattuvad inimesed nendega ka tegemist teha.
Kord sattus pealinna ja Riia vahet reisima Eesti kõikide saarte valitseja tütar, saarte printsess, imeilus, kuldsete kiharatega, kes Taaralinnas pisikese tobipausi tegi. Kuuldes konni põõsas hirmsasti kraaklemas ja lärmamas, otsustas ta asjaolusid veidi lähemalt uurida. Kuigi tema teenerid ja ihukaitsjad proovisid teda selles ümber veenda, oli vapper printsess endas kindel ning istus sinna ropu ja rõveda põõsa alla ja pakkus konnadele välja, et võtab nad oma teele kaasa ning viib nad lõpuks lossiaeda elama.
Kuna konnad tegelikult ei soovinud Tartus elada, sest tore linn, aga seal oli tiba ikkagi igavavõitu ja keegi neid seal ei sallinud ka, olid nad printsessi pakutud diiliga nõus. Sinisest papist kohvrit meenutavas õllekarbis tassis printsess nad rongi ja sealt lõpuks oma lossi, kus ta konnad aeda elama seadis.
Oli suur alles printsessi üllatus, kui järgneval päeval nägi ta aias kolme imeilusat printsi, üks kaunim kui teine, kes laulsid nagu inglid. Armumine oli silmapilkne ning üheskoos elavad nad õnnelikult tänaseni. Seda kõike jääb igavesti meenutama lugu “Vaksalis”.
Kord juhtus kurbade kambal kurioosne juhtum kuurortlinnas Kuressaares, kui keegi karjus kakakakakaa. Selgus, et lärmajateks olid kohalikud lapsed.
